Osmussaare rannakalurite 1694. aasta palvekiri Eestimaa kindralkubernerile Axel Julius de la Gardiele päästetasu asjus

 

Eesti põhja- ja loodepoolne rannikumeri on madalaterohke. Läbi aegade on selles piirkonnas esinenud hulgaliselt mereõnnetusi. Mereliiklus uusajani välja toimus aga võimalikult ranniku lähedal, mistõttu sageli satuti meres leiduvatele liivakõrgenditele ja kividele jms. Randlastel oli varauusajal kohustus mereõnnetusse sattunud (näiteks madalale jooksnud) laevadelt päästa nii inimesi kui ka kaupu.


Osmussaare talupoegade palvekiri näitab, kelle taskusse seadusega ettenähtud päästetasud tegelikult voolasid (mõisnike, mõisavalitsejate jt). Ehk oli see üks põhjusi, miks talupojad sageli õnnetusse sattunud laevad paljaks riisusid? Ka 1781. aastal Vene keisririigis kehtestatud uue mereseadusega päästjaile ettenähtud päästetasu (kuuendik kauba väärtusest) läks seaduse järgi mõisnikule, kelle valdustes õnnetusjuhtum aset leidis ja mõisasundijale, kelle käsul kaupu päästeti, mitte aga randlastele…

 

Kõrgeauline, kõrgesti sündinud härra krahv, Kuningliku Majesteedi nõunik, feldmarssal-leitnant ja kindralkuberner jne. Armulisim härra

 

Teie kõrgeaususe, kõrge krahvliku ekstsellentsi jalge ette langeme meie vaesed Osmussaare talumehed, kaevates, et kuigi jumalasõna ja kõigi heade seaduste järgi on töötegija oma palka väärt, siis ehkki meie oma kibedaimas vaevas tihtipeale elu ohtu seame, ei anna meie isand meile selle eest midagi, vaid tahab pigem kogu sellest tuleva kasu endale saada. Armulisim härra, on üldiselt teada, et meie Osmussaare kandis juhtub laevade ja alustega palju õnnetusi, kus meie siis osalt ja enamasti kristliku kaastunde ajel ja halastusest oma ligimeste vastu, osalt selleks, et teenida tükikest leiba oma viljakandmatul maalapil, kus me elame ning kus meil peaaegu polegi muud rõõmu kui see, kuidas Jumal meid kaladega õnnistab, oma laevade ja meestega merehädalistele nagu kord ja kohus appi läheme, ning kui vähegi võimalik, päästame ära selle, mis on võimalik kätte saada, nagu me hiljuti ühelt uppunud laevalt suure purje uskumatult raske töö ja vaevaga vikatitega raa küljest ära raiusime ja lahti päästsime ning rohkem kui kahe sülla sügavusest veest kuivale maale tõime; peale selle päästsime pärast kõik ankrud koos hulga ankrutrosside ja kaabeltaudega; kusjuures siis ülevaataja tahab kõik selle ja mis me sellistest asjadest veel suurima vaeva ja hädaohuga päästame, omistada ainuüksi meie armulisele isandale, meile ei taha ta sellest aga midagi jätta. Et nüüd kõrgesti kiidetud Rootsi mereseadustes[1] pole merehädaliste päästmist puudutavas lõigus ümberkaudsetele talupoegadele ja randlastele (kelle vaeva, hoole ja riisikoga saab enamasti päästa selle, mis päästa on) mõeldud tasu kohta midagi kindlat öeldud ega hüvitiseks määratud, nagu me ju oleme lasknud seadusetundjatel seda endale selgitada; nõnda on meil tema kõrgeaususele, kõrgele krahvlikule ekstsellentsile ülimalt alandlik palve, et kuna meiegi oleme kuninga kõige truumad alamad, kanname ja täidame kohaselt ja meeleldi oma kohust kõrgesti kiidetud krooni ja isanda ees ning kuna enamasti just meie hättasattunud meresõitjate ja laevade päästmisel kõigi teiste ees oma osa anname, siis tema suvatseks võimalikult pea meie, vaeste inimeste nimel kirjalikult pöörduda Tema Kuningliku Majesteedi poole, et meile avaldataks trükis teatud eeskiri või korraldus, kui palju me päästetust, mille juures me oleme vaeva näinud ja abi osutanud, võiksime tasuks saada ja kasuga tarvitada, vähendamata seda, mis kuulub isandale või veelgi enam, kõrgesti kiidetud kroonile. See riigi ja meie, vaeste alamate heaolu silmas pidav palve kindlustab meile kõige armulisema kuuldavõtmise. Me oleme teie kõrgeaususe, kõrge krahvliku ekstsellentsi kõige alandlikumad sulased ning jääme selleks surmani

 

Thomas Steffansohn, Anders Larssohn,

Hans Steffansohn, Henrich Simonsohn,

Hans Anderssohn, Mårten Peterssohn,

Michel Jürgensohn, Hans Simonsohn

 

 

EAA 1-2-550, l. 124–125.

Dokumendi valis Enn Küng, kommenteeris Kersti Lust ja saksa keelest tõlkis Kai Tafenau

 



[1]              Päästetasu kohta 1667. aasta Rootsi mereseaduses vt http://www.eha.ee/plakatid/show_img.php?id=737&file=737_058.png. Kui merehädast päästeti kaupu väärtusega vähem kui 60 taalri, läks pool kraamist päästjaile, oli kauba väärtus 60–240 taalrit, langes päästjaile sellest neljandik ja kui kauba väärtus ületas 240 taalrit, oli päästjail õigus saada 60 taalrit tasu (see oli märkimisväärne summa) sõltumata merest kätte saadud lasti väärtusest. Ka 18. sajandil oli päästeasu suurus tavaliselt 60 taalrit.